Mis on tõhus õppimine?

Loova Põlvkonna koolitusprogrammid ja õppematerjalid - eesmärgiga arendada kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamist - tuginevad paljudele rahvusvahelistele haridusuuringutele.

OECD haridusuuringute keskus on teinud kõige olulisematest uuringutest kokkuvõtteid. Paar aastat tagasi avaldasid nad raamatu “The Nature of Learning”, milles kirjeldatakse seitset tõhusa õppimise põhimõtet. Meie oleme oma meeskonnaga lisanud veel kolm teemat (mõtlemine, loovus, projektiõpe) ning koostanud nimekirja 40 kõige olulisemast artiklist. Heade vabatahtlike abiga oleme alustanud nende artiklite eestindamist. Lisaks ingliskeelsetele artiklitele leiate mõned eestikeelsed lühikokkuvõtted allpool. Kui keegi soovib veel kaasa lüüa tõlkimisel-kokkuvõtmisel, siis palun võtke ühendust artur@creativegeneration.org

Suur aitäh abi eest artiklite eestindamisel: Marvi Eiland, Liia Kaarlõp, Kristina Mägi, Kaarel Oja, Mirjam Puumeister, Piret Põldver, Helene Urva.

 

Teema nr 1: õppijate kaasatus ja vastutuse võtmine

Tõhusa õppimise põhimõte: õppija aktiivne kaasatus, oskus ennast analüüsida ning oma õppimise eest vastutust võtta on tulemusliku õppimise jaoks esmatähtis.

Õppija areng on õppetegevuse kõige olulisem eesmärk. Õppija aktiivne kaasatus on tõhusa õppimise eelduseks. Kui tema tähelepanu on suunatud mujale, siis kannatab (reeglina) uute teadmiste, oskuste ja isikuomaduste omandamine. Õppija kaasamine eeldab erinevate meetodite rakendamist. Ühelt poolt on õpetajal oluline nn traditsiooniline roll teadmiste ja oskuste edasiandmisel (selgitamine, ette näitamine, harjutuste juhendamine, küsimuste küsimine, mis panevad õpilast mõtlema jne). Teisalt on oluline rakendada koostöise, uurimusliku ja projektiõppe vorme, et õppijaid aktiivsemalt kaasata.

Tõhusa õppimise esimesel põhimõttel on üks tahk veel. Õpetaja oluline ülesanne on aidata õpilasel kujuneda eneseteadlikuks õppijaks, kes suudab enda eest vastutust võtta. See tähendab, et aja jooksul omandab õpilane oskuse jälgida, hinnata ja ka kontrollida seda, kuidas ta uusi teadmisi ja oskusi omandab (nn meta-kognitiivsed oskused). Samuti on oluline, et õpilane õpib oma emotsioone ja motivatsiooni õppimise käigus kontrollima.

 

Teema nr 2: koostöö ja ühisõpe

Tõhusa õppimise põhimõte: õpikeskkonnas arvestatakse, et õppimine on sotsiaalne tegevus ning kasutatakse koostöise õppimise võimalusi.

Inimese aju arengut uurides on avastatud, et suhtlemine ja koostöö tegemine on inimese jaoks loomulik seisund. Neuroteadus on leidnud, et uute teadmiste omandamine toimub kõige paremini just inimestevahelises suhtlemises. Koostöine õpe, kui see on hästi korraldatud, omab positiivset mõju kõigile õpilastele: nende teadmistele, käitumisele ja ka õppimisse suhtumisele.

See ei tähenda, et iseseisev õppimine ja uurimine ei oleks väärtuslikud. Iseseisev töö mõne teema põhjalikumal uurimisel ning ülesannete-probleemide lahendamisel on samuti vajalikud oskused, mida tuleb õppida, eriti vanemas kooliastmes.

Teema nr 3: õppija motivatsioon ja emotsioonid

Tõhusa õppimise põhimõte: õpetajad pööravad erilist tähelepanu õppijate motivatsiooni ja emotsioonide suhtes, kuna need mõjutavad oluliselt õppimise kvaliteeti.

Õppimine on tegevus, kus õppija kognitiivne areng (ehk see, kuidas ta uusi teadmisi ja oskusi omandab) on tihedalt läbi põimunud tema emotsioonide ja motivatsiooniga. Positiivne kuvand endast kui õppijast ja ka konkreetsest õppeainest on olulised eeldused, et õppimine oleks tõhus. See ei tähenda, et õpetaja peab olema õpilaste suhtes alati “kena”. Teatud olukorras võib õpilase julgustamine teha rohkem kahju kui kasu. Peamine eesmärk ei ole see, et õppimine peaks olema tingimata nauditav. Esmatähtis küsimus on see, kuidas muuta õppimist tõhusamaks.

Võime õppijaid motiveerida ning aktiivselt kaasata on üks põhjuseid, miks mitmed uuenduslikud õppeviisid on edukad, näiteks tehnoloogia kasutamine õppes, koostöine õpe, uurimuslik õpe ja õppimine läbi heategevuse (ehk service learning).

Teema nr 4: iga õppija erisustega arvestamine

Tõhusa õppimise põhimõte: tõhus õpikeskkond arvestab õppijate individuaalsete erinevustega, eriti nende varasemates teadmistes.

Õpilased erinevad teineteisest mitmel moel, mis mõjutab nende õppimist. Nende varasemad teadmised on erinevad, samuti võimed, eelistatud õppestiilid ja strateegiad, huvid, motivatsioon, enesetõhusus, emotsioonid, sotsiaalmajanduslik ja kultuuriline taust. Kõige olulisem on õpetajal arvestada õppijate varasemaid teadmisi ja oskusi. Uuringud on näidanud, et uute teadmiste ja oskuste omandamine toimub just varasematele teadmistele ja oskustele tuginedes. Seda arvestades võib õpetaja aru saada, millised on õpilaste (ja gruppide) tugevused ja arenguvajadused, mis tõhusat õppimist võimaldab või takistab.

Teema nr 5: kõrged ootused iga õppija suhtes

Tõhusa õppimise põhimõte: õppetegevus nõuab igalt õpilaselt parasjagu pingutamist, ilma õpilasi liigselt üle koormamata.

Tõhusas õpikeskkonnas peab iga õppija pingutama parasjagu – just nii palju, et pidevalt pisut edasi areneda, arvestades oma varasemaid teadmisi ja oskusi. Paralleelselt tuleb tähele panna ka seda, et ühelgi õpilasel ei oleks võimalik ennast pikemaks ajaks “välja lülitada”. Paremate õpitulemustega õpilased võivad aidata teisi, kellel on nõrgemad tulemused. Seeläbi arenevad kõik.

Kuigi õpikeskkond peab nõudma igalt õpilaselt parajat pingutust, on oluline ka õpilasi mitte üle koormata. Liigse surve avaldamine ei toimi, sest see on õpilastele demotiveeriv ning kahandab õppimise efektiivsust. Igal inimesel on loomulikud (kognitiivsed) piirangud uute teadmiste ja oskuste vastuvõtmiseks ning nendega tuleb arvestada.

Teema nr 6: Selged eesmärgid, kasulik tagasiside

Tõhusa õppimise põhimõte: õppijatele on seatud selged ootused ning kasutatakse hindamis-meetodeid, mis on nende eesmärkidega kooskõlas; suurt rõhku pannakse kujundavale hindamisele.

Tõhusas õpikeskkonnas on õpilastel väga selge, mida neilt oodatakse, mida nad peavad tegema ja miks. Vastasel juhul õppija motivatsioon kahaneb, tal on keeruline teadmiste vahel seoseid luua ning on vähem tõenäoline, et ta tahab ja suudab oma õppimise eest ise vastutust võtta.

Kujundav hindamine on samuti 21. sajandi õpikeskkonna oluline osa. Õppijatele on vaja pakkuda sisulist, regulaarset ja tähendusrikast tagasisidet. Seda tuleb anda sõbralikul moel ja parajas koguses, et õppija jaoks ei tekiks info üleküllust.

Õpetajate jaoks on kujundav hindamine vajalik, et aru saada, kuidas erinevad õpilased õpivad ning kuidas õppetegevust vajadusel muuta, et kõik õpilased tõhusamalt õpiksid. Uuringud näitavad selget seost kujundava hindamise ja tõhusa õppimise vahel. Selleks, et omada soovitud positiivset mõju, peavad need hindamispraktikad muutuma õpetaja igapäevatöö loomulikuks osaks.

 

Teema nr 7: seosed õppeainete vahel ja õppetegevustega väljaspool kooli

Tõhusa õppimise põhimõte: õpikeskkonnas luuakse pidevalt seoseid teadmiste vahel ja õppeainete vahel; samuti luuakse seoseid kogukonna ja partneritega väljaspool kooli.

Õpilane arendab mõtlemisoskust, organiseerides oma baasteadmisi ning luues oma teadmistest ja ideedest “suurt pilti”. See võimaldab õpilastel teadmisi ja oskusi uues kontekstsis rakendada, uusi probleeme lahendades. 21. sajandil on selline võimekus väga oluline. Samas tuleb tunnistada, et seda pole sugugi lihtne saavutada.

Kui õpilane lahendab probleeme, mis on tema jaoks tähendusrikkad ning reaalse eluga seotud, siis see suurendab tema motivatsiooni ja aktiivset kaasatust. Projektiõpe, uurimuslik õpe ja kogukonnapõhine õpe pakub selleks võimalusi. 

 

Teema nr 8: mõtlemine (analüütiline, kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamine)

Analüütiline ning kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine on omavahel tihedalt seotud. Seetõttu koondasime need oskused ühe uurimisteema alla. Siin on mitu erinevat komponenti: võime mingit küsimust erinevatest vaate­nurkadest vaadelda; analüüsida probleemide põhjuseid; olla avatud uutele faktidele ja tõendusmaterjalile, mis seavad su varasema seisukoha kahtluse alla; võime rahulikult ja erapooletult argumenteerida; tuvastada eeldusi ning hinnata nende tõesust; teha olemasoleva info põhjal informeeritud otsuseid.

Tunnetusteaduses (e. kognitiivteaduses) on uuritud, kuidas kriitilist ja analüütilist mõtlemist arendada. Tänaseks on jõutud kolme järelduseni. Esiteks, kriitiline mõtlemine on tihedalt seotud konkreetse teemavaldkonnaga, st. kriitiline mõtlemine ei ole üldine oskus, mida oleks võimalik abstraktselt õppida ning ükskõik millises kontekstis rakendada. Näiteks: oskus mõnda ajalooperioodi kriitiliselt analüüsida ei kandu automaatselt üle oskuseks matemaatilisi probleeme lahendada. Teiseks, igal inimesel – sealhulgas ka väikestel lastel ja erinevate võimetega õpilastel, mitte ainult kõige võimekamatel – on suutlikkus omandada meta-kognitiivseid strateegiaid, mille abil kriitiliselt või analüütiliselt mõelda. Kolmandaks, suutlikkus kriitiliselt mõelda vajab palju harjutamist. Aja jooksul tekib ka vilumus analüütilise mõtlemise “mustreid” mõnes uues valdkonnas rakendada.

 

Teema nr 9: loovus

Loovuse mõistel on väga palju erinevaid tähendusi. Me võime kasutada ühte üsna laialt levinud definitsiooni: loovus on “kujutluse rakendamine, et luua midagi originaalset ja väärtuslikku”. Uuringute põhjal on välja koorunud mitu erinevat viisi, kuidas loovust arendada: paljude võimalike ideede ja lahenduste väljamõtlemine; mõne konkreetse idee sügavam analüüs või arendamine; avatus ja julgus ideid katsetada ning oma sisemist häält kuulata. Oluline on märkida, et loovus on enamat kui lihtsalt seoste loomine ja uute võimaluste ettekujutamine. Lisaks on vaja järjekindlust, et luua mingi uus lahendus või asi, mis on originaalne ja samas ka väärtuslik.

 

Teema nr 10: Projektiõpe

Projektiõppe raames lahendavad õpilased mingit reaalset probleemi või uurivad mõnda olulist küsimust, omandades seeläbi väärtuslikke oskusi ja teadmisi. Projekti kavandades sõnastatakse esmalt nn keskne küsimus, mis peaks olema huvitav nii õpilastele kui ka õpetajale. Samuti pannakse projekti kavandamise faasis paika õppe-eesmärgid: teadmised, oskused ja isikuomadused, mis on (enamasti) riikliku õppekavaga seotud ja konkreetsetele õpilastele just kõige olulisemad. Projektide juures on veel mitu komponenti: õpilastel on võimalus teha reaalseid valikuid; õpilased töötavad gruppides ja õpetaja peamine roll on olla juhendaja; õpilased parandavad pidevalt oma tööd, tehes mitu mustandit või testversiooni; saavad oma tööle tagasisidet (õpetajalt, kaasõpilastelt, ekspertidelt); projekti lõpptulemuseks luuakse midagi väärtuslikku, millest võiks olla kasu inimestele väljaspool nende klassi; õpilased esitlevad oma töö tulemust projekti lõppedes avalikkusele (lapsevanemad, eksperdid jne).